Mida tähendab kõrgharidusreform?

Kuidas toimub 2013/14. õppeaastal kõrgkooli õppima asumine?
Alates 2013/2014. õppeaastast sisseastuvate üliõpilaste jaoks kaovad riikliku koolitustellimuse kohad ning õppeteenustasu maksmine hakkab sõltuma üliõpilase edasijõudmisest õppekaval. Riigipoolse tegevustoetuse alusel tegutsevates kõrgkoolides (avalik-õiguslikud ülikoolid, riigi rakenduskõrgkoolid, IT Kolledž) kehtestab õppeasutus igale õppekavale vastuvõtutingimused. Reeglina kehtestavad kõrgkoolid sisseastumiseks lävendid, mille ületajad immatrikuleeritakse üliõpilaseks. See tähendab, et kui näiteks õppekava sisseastumislävend on 70 punkti 100st, immatrikuleeritakse kõik 70 punkti ületanud isikud üliõpilaseks. Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta. Sellisel juhul seatakse piirmäär üliõpilaste arvu põhiselt ja moodustatakse sisseastumisel pingerida. Näiteks õppekavale võetakse vastu 30 parimat sisseastujat. Pingerea-põhist vastuvõttu võib õppeasutus kasutada olukorras, kus üliõpilaste rühma suurus on otseselt seotud õppetöö läbiviimise võimalustega (nt praktikabaasidega seotud piirangud, õppeklasside mahutavus vms). Konkreetsed sisseastumistingimused on iga kõrgkooli otsustada.

Õppekava on üliõpilasel võimalik täitma asuda kas täiskoormusel (õppekava täidetakse kumulatiivselt vähemalt 75%) või osakoormusel (õppekava täidetakse kumulatiivselt 50 kuni 75%). Õppekoormust saab üliõpilane esimesel semestril valida. Koormust määratakse kord aastas ja teisel õppeaastal oleneb koormus juba üliõpilase edasijõudmisest. Vastuvõtutingimustes ei või enam seada eraldi lävendeid nt osakoormuse või täiskoormusega õppurite jaoks vaid lävendeid/pingeridu õppekava kohta saab olla üks.

Kuidas toimub õppekulude hüvitamine täiskoormusel ja eestikeelses õppes? 
Neilt üliõpilastelt, kes asuvad alates 2013. õppeaastast õppima täiskoormusel eestikeelsetel õppekavadel, ei tohi kõrgkool esimesel semestril õppekulude hüvitamist nõuda. Alates teisest semestrist sõltub see, kas üliõpilane peab õppekulusid osaliselt hüvitama või mitte, üliõpilase poolt läbitud õppekava mahust ning kõrgkooli kehtestatud tingimustest.

Osakoormusel õpinguid alustavate üliõpilaste käest on võimalik õppeteenustasu küsida juba esimesel semestril ja seda vastavalt õppeasutuse tingimustele ja seatud määradele.

Juhul, kui üliõpilane täiskoormusel õppides ei soovi või ei suuda õppekava semestrite lõikes kumulatiivselt täies mahus täita, peab ta oma õppekulud täitmata ainepunktide eest osaliselt hüvitama.

Kumulatiivselt täies mahus õppimise eelduseks on, et üliõpilane sooritab keskmiselt igas semestris 30 EAPd (ainepunkt). Juhul, kui I semestril täidab üliõpilane 32 EAPd ja järgmisel semestril 28 EAPd, on ta ikkagi kumulatiivselt õppekava täitnud, kuna aasta lõpuks on kogutud 60 EAPd. Kõige olulisem on 30 EAP täitmine esimesel semestril, kuna õppeteenustasu võib üliõpilaselt küsida semestripõhiselt. Seega, kui esimesel semestril jääb nt 1 EAP 30st puudu, on õppeasutusel II semestri alguses üliõpilaselt õigus 1 EAP mahus õppeteenustasu nõuda. Kui aga II semestril täidab üliõpilane 32 EAPd, on tal aasta lõpuks kogutud 61 EAPd ja III semestril üliõpilane õppeteenustasu maksma ei pea.

 

Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ühe EAP kohta kehtestab Vabariigi Valitsus ja nende alusel kinnitab õppekulude osalise hüvitamise korra ning konkreetse hüvitamise määra kõrgkooli nõukogu. Nõukogu võib kehtestada õppekoormuse nõudeks ka vähem kui 30 EAP-d semestris ehk luua tudengite jaoks soodsamad tingimused.

Seega, hüvitise nõudmisel lähtutakse ainepunktide mahust, mis üliõpilasel on vajaka ning õppeasutuse nõukogu kehtestatud korrast. Hüvitamise määrade seadmisel võetakse arvesse Vabariigi Valitsuse seatud ülempiiri. Ülempiiri ei ole õppeasutusel kohustus järgida osakoormusega või eksternõppurite puhul.
Osaline õppekulude hüvitamine õppekava mittetäitmisel ei puuduta keskmise, raske või sügava puudega isikuid või alla 7-aastase lapse või puudega lapse vanemat või eestkostjat tingimusel, et üliõpilane õpib sama õppekava alusel.

 

Mis täpselt on täies mahus ja täiskoormusel õppimise vahe? 
Õppima asudes määrab üliõpilane, kas õpib täiskoormusega täites õppekava kumulatiivselt vähemalt 75% ulatuses või osakoormusega täites õppekava kumulatiivselt 50-75% ulatuses õppeaastas. Oluline on, et koormus määratakse kord õppeaastas ning tulemust hinnatakse õppeaasta lõpus.

Täiskoormusel õppides saab 2012. aasta seisuga üliõpilane taotleda õppetoetust ja õppelaenu, osakoormusega üliõpilased seda aga teha ei saa. Õppides täiskoormusega vähemalt 75%, kuid mitte 100%, nõutakse üliõpilaselt osalist õppekulude hüvitamist ainult täitmata jäänud ainepunktide eest ja seda vastavalt Vabariigi Valitsuse seatud ülemmääradele. Juhul kui üliõpilane ei täida täiskoormuse nõudeid näiliselt juba I semestri lõpuks, siis osakoormusesse võib ta üle viia alles siis, kui selgub, et aasta lõpuks ei ole tal endiselt vajalikul määral punkte koos, et täiskoormuses õppida.

 

Õppekulude hüvitamisel hinnatakse iga semestri lõpus, kas üliõpilane on täitnud algavaks semestriks õppekava kumulatiivselt 100% ulatuses, ehk 30 EAPd semestris või 60 EAPd aastas. Antud juhul on tegemist õppekava täies mahus täitmisega. 

Kuidas toimub õppimine osakoormusega või eksternina õppides? Kui tudeng soovib alates esimesest semestrist õppida osakoormusega (täites õppekava kumulatiivselt 50- kuni 75% ulatuses) peab ta kandideerima üldiste vastuvõtutingimuste alusel koos täiskoormusega õppijatega. Eraldi vastuvõttu ei toimu v.a juhul kui õppekaval ainult osakoormusega õpet pakutaksegi. Sellised erisused ainult osakoormusega õppekavade loomiseks tuleb leppida kokku õppeasutuse ja riigi vahelises lepingus/käskkirjas.

Osakoormusega õppes kehtestab õppekulude hüvitamise tingimused ja korra kõrgkool. Nagu kirjeldatud punktis 2, ei pea õppeasutuse nõukogu määrade seadmisel arvestama Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud osalise hüvitamise ülemmäärasid.

Kui on plaanis täita õppekava alla 50% semestris, on võimalik seda tehaeksternina. Eksternõppes on võimalik ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Seega, ekstern võib osaleda õppetöös, kuid tal puuduvad üliõpilase õigused ja kohustused.

Allikas